Kui mahlapakki loksutad, kontrolli, et kork ikka peal on

Õues on hall. Ja pruun. Ja hall.
Plusskraadid on lume peaaegu olematuks muutnud. Tegelikult on +4-kraadine ilm päris mõnus ja pehme, varbad ei külmeta ja julgeb ka külmakahjustuse kartuseta kindad käest võtta.

Aastavahetus tuli kärarikkalt. Olime kesklinnas, Marszalkowska tänaval. Kontserdi kohale lähenedes selgus, et kontserdialale šampapudeliga sisse ei pääse. Kuna Roxette'i esinemine oli selleks ajaks juba lõpupool ka, siis väga ei morjendanud. Tegime hoopis väikse jalutuskäigu vanalinna poole (kus liikus üllatavalt vähe inimesi)

Sel M-tähelisel tänaval oli ikka üsna palju rahvast. Suur jupp tänavat oli kinni pandud ja rahvas liikus ja kiljus ja paugutas sel. Kesköö paiku läks minu jaoks natuke liiga lärmakaks (et mitte öelda hirmutavaks) - ilutulestikku lendas taevasse (ja osaliselt rahva sekka) iga kandi pealt, eriti võimsad paugukad tegid häält nagu väiksed pommid, inimesed kaklesid, mõnedel seltsimeestel olid näod verised, kiirabiauto sõitis edas-tagasi... Pidu missugune!!! No mai tea - ma oleks parema meelega Nõmme suusahüppetorni juurest Tallinna tulevärki kaenud või kuskil metsasügavuses puulatvades keerutavat tuult kuulanud.

Uue aasta teisel päeval käisime Koperniku Teaduskeskuses (www.kopernik.org.pl/en). Selline AHHAA-tüüpi asutis. Kuna koht on avatud olnud ainult kaks-kolm kuud, oli juba pool tundi peale avamist korralik piletijärjekord. Seisime 2 tundi. Meist tagapool olevad inimesed said vist 3 või rohkem tunde oodata.

Aga ootamine oli vaeva väärt - veetsime keskuses 5 tundi. Minu lemmikuteks oli optiliste illusioonide osa (eriti kiiksuga kaldes tuba, kus läks süda pahaks :) ehk nn Vertigo-efekt), riistapuu, mis demonstreeris heli ja vee omavahelisi seoseid ning riistapuu, kus magnetväljaga manipuleerides hakkas õlilaadne vedelik imeasju tegema.

Tõnuga ümbruskonnas jalutades käisime uudistamas ka üht parki, kus on kunstlik suusamägi. Üsna kõrge oli teine ja lumelaudureid ja slalomiste täis. Vaatasin neid inimesi mäest alla liuglemas ja tundus, et ei olegi väga keeruline see mäesuusatamine. Aga niipalju, kui ma ennast tunnen - sellise mäe/künka tipust peaks mind alla tõukama, sest vabatahtlikult ma alla ei sõidaks :)

Üks tähelepanek, mida toidukaubanduses tegime - õlu on siin peaasjalikult 5,2% või rohkem. Õllesõbrad siin :):)

Palusin Tõnul siiatulles hunniku filme kaasa võtta (filmiteemalise silmaringiteatmiku tulem). Seni olen vaadanud Rocky't (I, II, IV ja Balboa), The Pink Panther'it, Blazing Saddles'it ja Requiem for A Dream'i. Mul oli esiti Rocky suhtes eelarvamus, aga I ja II osa olid päris nauditavad, y'know...

Täna õhtul võtan vist Casablanca ette.

Eile tegin väikse ostlemistuuri. Mis nägi välja selline, et astusin kaubanduskeskusesse, marssisin otsejoones H&M'i ning ostsin sealt vajaliku. Ülejäänud 2 tundi tegin nö.window-shoppingut. Mis teha, H&M'i valik meeldib ja istub mulle.

Aga see sai selgeks, et Varssavis tuleb ostlemas käia kas hommikul 10-11 vahel või siis õhtul ~1,5tundi enne sulgemist. Vahepeal on liiga palju rahvast.

5 nädalat Varssavis on möödunud kiiresti. Mul on tunne, et järgmised 12 nädalat on läbi enne kui arugi saan.

Tervisi ja saatke kõik batsillid haraka kaela!!

Lõpp paistab. Uus algus samuti

Trammis sõites pooled inimesed mu ümber köhivad ja aevastavad. Täna ja üleeilegi tegin profülaktika mõttes ühe võileiva paraja küüslaugukattega. Käisin ka apteegist läbi, et kurgus pisut kratsivatele batsillidele koht kätte näidata - pisikeses apteegis oli ~20 inimeseline järjekord...

Reedeks on bigos, heeringas koorkastmes (poolakad jubedalt armastavad heeringat!) ja vahuvein ära ostetud. Plaan on ühele suuremat sorti aastavahetuskontserdile minna, kus üheks esinejaks on Roxette (olen seda vist juba maininud ... :) ). Suurem osa esinejaid on muidugi Poola bändid, aga kuulutus lubab "Euroopa hitte". Tegelt ma natuke pelgan vabaõhukontserti sellisel aastaajal, aga eks tuleb soojalt riidesse panna, termosega tee kaasa võtta ja muusikale kaasa hüpata!

Tõnu jõuab ka homme hilisõhtul kohale. Üsna pikk bussireis - ~18 tundi. Ei jõua homset ära oodata :))

Eile pidasin ülemusega nö arenguvestlust. Tehtud tööle tagasiside oli parem kui ma arvasin. Tuli välja, et ei teegi kõige kehvemat tööd. Väike seljale patsutus kulus ära küll, vahepeal kaduma hakanud enesekindlus hiilis tasapisi tagasi.

Soovin sulle meeliülendavat vana aasta ärasaatmispidu ja uusi silmapiire ning päikest 2011. aastaks !!!!

Chopin Live

Hakkan mõtlema, et oleks pidanud rohkem raamatuid kaasa võtma. Praeguseks olen läbi lugenud Toni Morrisoni "Armas", Elisabeth Gilberti "Eat Pray Love", Stieg Larssoni "The Girl with the Dragon Tattoo" ja hetkel on käsil DK Silmaringiteatmik "Film". Oma järge on ootamas "A Century of Pop"-nimeline muusikaraamat. Kui nii jätkub, siis pean vist kiiremas korras mingi kohaliku raamatukogu kundeks hakkama. Ja paluma Tõnul siia tulles mõni paksem eestikeelne raamat kaasa võtta (nt Mika Waltari "Sinuhe").

Filmiraamatut lugedes tekkis muidugi ka huvi mitmeid filme kaeda. Kuna ma ei ole suur internetiavarustes ringirändaja, tekkis mul küsimus, et kuidas mõningatele (just aastakümnete tagustele) filmidele ligi pääseb. Kas tõesti on võimalik neid netist tõmmata või on mingid on-line kinoteegid, kust saab neid raha eest laenutada?

Omalt poolt muidugi loodan, et Katusekino jätkab ka tuleval hooajal oma tegevust, sest sel aastal jooksis seal päris palju väärtfilme (mida kahjuks oma laiskusest vaatama minna ei viitsinud).

See nädal on Varssavis temperatuuri poolest üsna soe olnud - nii pluss 2 ja 5 vahel. Reedel oli õues ka ilma kinnasteta üsna ok olla. Soe õhk on lumekihi üsna olematuks sulatanud ning kõnniteed on kaetud lörtsuva liivakihiga. Täna on jälle pisut jahedam ning taevast sajab õrnu helbeid. Vana-aastaõhtu prognoos on ~8 külmakraadi kanti.

Jõulu esimese püha õhtul tegin väikese jalutuskäigu kesklinna. Suurem osa kaubandus- ja teenindusasutustest on suletud, nagu pühade ajal kombeks. Tänavad olid üldjuhul inimestest tühjad. Ainus erand oli vanalinn, mis oli rahvast tulvil. Need vähesed putkad, mis vanalinna keskplatsil avatud olid, said küll kenakese päevakassa. Ostsin isegi soojenduseks alkovaba "gühlwein'i" mis maitses nagu soe (mitte kuum) sõstramorss.

Vanalinn ja peatänav (Nowy Swiat) on väga kaunid ja säravad tuledes

Kuningalossi esisel platsil laulis grupp inimesi poolakeelseid jõululaule. Vaadates inimesi, kes olid tulnud õhtusele jalutuskäigule - noori, vanu, peresid ja paare - ja kuulasid, tundsin end küll üksildasena. Aga mind lohutab teadmine, et mulle kallid inimesed on vaid telefoni (või skaib) kõne kaugusel ja kolm kuud mööduvad ruttu.

Vana-aastaõhtul peaks Plac Konstytucij'l toimuma suuremat sorti tasuta kontsert, kus astuvad üles mitmed Poola tuntud muusikud ja grupid ning ... Roxette! Kolleegid räägivad, et see plats on üsna popp koht ning rahvast on oodata murdu. Eks tuleb soojalt riidesse panna ja termosega tee kaasa võtta. Et keskööl ikka suurejoonelist ilutulestikku nautides hambaid plagistama ei peaks.

Varssavi on kaetud pilkupüüdvate välismeedia plagudega, millel kirjas "Chopin LIVE Warsaw 1810-1830". Nowy Swiat'il on mitu Chopin'i pinki (mis töötavad tõrgeteta). Kampaania vist mõjub - juba otsisin netist Chopin'i muusikat :)

Dzien dobry!

Umbes-täpselt kaks nädalat tagasi saabusin Varssavi, ees ootamas ca 4 kuuline töölähetus. Siiatuleku plaan pandi idanema juba augustis ja siin ma siis lõpuks olen.
Siin tähendab Mokotowi linnaosa ja Valge Kivi tänavat. Korter on päris kena kahetoaline avatud köögi ja rõduga. Maja (nagu ka ümberkaudsed majad) tunduvad olevat ehitatud mitte rohkem kui 5a tagasi, aga eile avastasin siiski magamistoa seinas ühe üsna pika ja kõvera prao...

Esimesed kaks nädalat möödusid oma seniseid tööülesandeid ühele poola pani'le üle andes. Oeh, üsna läbi võttis see rääkimine ja seletamine ja näitamine. Aga neiu on planeerimise alal üsna kogenud, nii et saime ruttu järje peale.
Ausalt öeldes on sisimas hea tunne, et ei pea järgmised kolm kuud planeerimistööga tegelema. Nagu oleks raske koti õlalt maha visanud. Päris kõrini oli saanud juba. Nüüd ongi väike vaheldus - ja värskelt ja uute ideedega aprillist edasi :) .

Kohapealse elu-oluga väga veel tutvunud ei ole, aga paar tähelepanekut siiski:

- ühistranspordi kuukaardi saamiseks tuleb saata nö. ÜTkeskusesse oma andmed ja pilt (!). 2-3 tööpäeva möödudes pead kesklinna kaardile järgi minema. Läksin kaardile järgi, sain kätte ja tulin tulema. Mõne minuti pärast meenus, et keegi raha mu käest ju ei küsinud. Veidi juurelnud, meenus trammipeatuse kõrval olev masin. Selguski, et masin abil saab kaardile raha laadida ning ka tavalisi ühekordseid pileteid osta (viimaseid on 20-, 40-, 60- ja 90-minutilisi, 1 või 2 või 1+2 tsoonilisi, tipptunni ja mitte-tipptunni pileteid, jne, jne)
- Carrefour'is (~nagu Rimi Eestis) pead oma ostud kibekiirelt kotti toppima, sest peale PIIP tegemist on sul 80x100cm ala ja kui sa piisavalt kiiresti asju kotti ei pane, ei saa kassiir järgmist klienti teenindama hakata. Sellist asja nagu Eesti poodides, et kassiir suunab järgmise kliendi asjad nö.kõrvalrajale, Varssavis ma veel kohanud ei ole.
- poodidest veel niipalju, et mu meelest on vähemalt Tallinnas nö.kodupoodide süsteem parem. Ümbruskonnas jalutades leidub vaid selliseid pisikesi putkasi, kuhu mahub 3 klienti.
- talve ja tänavate suhtes pean mainima, et on meeldiv, et Eestis kasutatakse libedatõrjeks graanuleid. Varssavi tänavad on kaetud liiva ja soola seguga - jalanõud saavad ikka üsna määrituks
- Varssavi vanalinna jõuluturu peamärjukeseks on kuum õlu :) Ei ole julenud veel proovida, ehk tuleval nädalal mekib ära. Tore oli näha ka sel turul müügil neidsamu kõrvadega karvamütse, mis Raekoja jõuluturulgi müügil on ;)

Praegu mööduvadki päevad enamjaolt korter-töö-(pood)-korter marsruudil. Nädalavahetusel luusin ringi ja piilun jõulutuledes linna. Eelmisel nädalal ostsin tossud, nüüd saab ka tööpäevade õhtul mõned sörgikilomeetrid teha :P

iga lõpp on millegi uue algus

Järgmised 3-4 päeva peaks ilmaennustuse järgi vihma sadama. Praegugi hakkas kallama. Oleks pidanud ikka sisetunnet usaldama ja ~pool tundi tagasi kodu poole väntama hakkama. Nüüd siis ootan, et sadu vähe hõredamaks jääks.
Kui nii jätkub, siis homme saab Mesikas minu ja Tõnu vanemate seltsis nelja seina vahel üks huvitav õhtu veedetud.

Eile testisin, et palju mu tuttavatest-sõpradest teavad mu sünnipäeva ilma orkuti abita. Koguni kaks. Eks ta ole - nagu külvad, nõnda lõikad. Kui ise kontakti ei hoia, siis pole varsti enam kedagi kellega kontakti hoida.
Kolleegid (nii siin kui sealpool piiri) küll üllatasid meeldivalt õnnesoovidega. Ei oodanud sellist käitumist.
Samas, iga aastaga muutub sünnipäev mu enda jaoks ka üha tähtsusetumaks, nii et ma ei peaks ootama, et see teistelegi midagi tähendaks.

Kolm nädalakest veel ja ongi puhkus käes :) Tõnuga siin ikka vaagime, et kas võtta mõni väiksem rendiauto või minna oma neljarattalisega. Mõlemal variandil omad head ja vead mugavuse, kulude ja riski osas. Tuleval nädalal käime oma "rootslasega" ülevaatusel ära, eks siis ole näha, kuhu poole eelistus kaldub.

Lõpetuseks tervitan oma vennaraasu, kes oma silmarõõmuga kuskil Austraalias Bali saare poole liigub. No worries :)

Disco Lies

Moby "Lift Me Up" lugu ei kuula ma enam kunagi sama tundega... Kolmapäevasel kontserdil selle loo ajal valdas mind parajalt ebamaine tunne, nagu muusikavideos oleks olnud.

Moby kontsert on vaieldamatult parim kontsert kus olen käinud (muidugi, ma pole just paljudel kontserditel käinud, aga siiski...). Soojenduseks oli ~45 minutit HU?-d, millest ~40 minti me Kristiinaga meeletult tantsu vihtusime. Ma ei saand aru, ümberringi rahvas kõik seisis ja pidas sisemist võitlust, kas anduda Critikali ja Leslie Da Bassi meeliergutavaile helide sülemile või mitte. Me ei võidelnud vaid nautisime täiel rinnal.

Pärast HU?-d hõivasime suht lava ees seisukohad ja jäime 60 minutit lugema, mis Moby kontserdi alguseni jäänud oli.

Mind üllatas kontserdi puhul mitu aspekti. Esiteks, Moby tuli lavale ~23.04 ehk ei mingit pikka hilinemist. Teiseks, publik läks kohe esimese looga käima ja vähemalt lava ees rokkis lõpuni välja. Kolmandaks, mitte just üllatus, aga hea meeldetuletus, et kontserdi-fiilingut kogeb ainult kontserdil.

Ei saa muidgi mainimata jätta neegritarist bändiliiget, kelle hääl oli niiiiii võimas, et .... et... seda ei oskagi kuidagi kirjeldada. Veidi varem kuulasime korraks Sofia Rubina tribute'i Chaka Khanile. No ei anna võrreldagi. Lihtsalt va-pus-tav!!!

On-line uudistele meeldib inimestel ikka kommentaare kirjutada ja oh seda vingumist, mis kontserdi kohta tuli. Et ui kui palju rahvast oli ja oi kui kitsas oli ja ai ei näinud midagi. Oli jah kitsas ja palav ja inimesed tallusid jalgadel, a mu poolest oleks võind vihma ka kallata ja ikkagi oleks sigalahe kontsert olnud!



Leidsin Moby kodukalt (moby.com) Moby enda sissekande Eesti kontserdi kohta ja pildi, mis ta lavalt publiku sekka tegi. Leidsin end isegi üles selle pildi pealt :), natuke küll eesseisjate käte varjus, aga siiski :)




















Ootan juba huviga 4.augustit, et tunda kas popkuninganna kontsert ületab kolmapäevase elamuse.

Plirts-plärts, käes on märts!

Eile pusisin 3 tundi, et Madonna kontserdipiletit ticketpro.ee kaudu osta. See sait jooksis vist juba enne 10-t kokku. Igatahes loobusin proovimast. Delfi ja Elu24 info kohaselt oli üsna palju neid, kes piletostule eriti ligi ei pääsenud. Aga nagu õhtupoolikul selgus, siis lätlastel läks pisut paremini ja sealt saadi ikka piletid kätte. Aga täna hommikul kell 6 ei olnud mingit probleemi pilet paari minutiga kätte saada :) Nii et juba loen päevi 4 augustini :P Vahepeal küll mõtlesin, et kas tasub üldse minna. Et samal ajal on puhkuse viimane nädal ja plaanime sel ajal kuskile lõuna poole sõita ja äkk ei raatsi liiga vara palmide alt ära tulla. Aga siiski - tegemist on ju Madonnaga! Michal Jacksoni kontserdi 90ndate alul magasin juba maha. Sama viga kaks korda korrata ei tahaks.

Vastlapäeval käisime Tõnuga Pirital kelgutamas ja suustamas (enamjaolt siiski viimast). Kelgutamisega oli selline naljakas lugu, et kuigi pägalikult kihutasid muudkui viuh ja viuh jäätunud ja väga künklikust mäest alla, millegipärast ei tundunud mulle see eriti lõbus. Mõned laugemad ja vähem puisemad nõlvad olid mulle rohkem meelepärased. Muidugi, 7km suusaringil õnnestus ka 3 korda külg maha panna. Ühel momendil läks lihtsalt samm sassi ja üks jalg sõitis ühele, teine teisele poole ning kuna ma spagaadis eriti osav ei ole, siis olingi hetke pärast kõhuli rajal ja irvitasin omaette :) Aga Pirita rada oli päris mõnus, kiirem ja vaheldusrikkam kui Nõmme oma. Rahvast oli kunstlumerajal omajagu, aga meeldiv pärastlõuna oli ikka. Õhtupoole käsime veel vanemate juurest läbi - väike saun ja õhtusöök ning toredal päeval tore lõpp.

Tõnu ja Ago käisid laupäeval Tallinna lennujaamas Veerpalud ja Maed tervitamas. Suht masendav pilt olevat olnud - suht tühi lennujaam ja mõned arglikud pilgud suurmeeste suunas. Ago ikka surus suusakunnidel kätt ja võib nüüd elu lõpuni seda sündmust meenutada :) Otepääl oli suurem rahvapidu MM-i kullavõidu tähistamiseks, aga endalgi häbi, et ei olnud kursis ässade saabumisajast. Kütsin sel ajal hoopis jooksukilomeetreid.
Käisime õhtupoolikul veel rotikas vaatamas filmi "The Yes Man" Jim Carrey'ga peaosas. Uskumatult hea film oli. Mõtlesin, et tuleb jälle kumminäo soolofilm, aga palju pisarateni naermaajavaid ja mõtlemapanevaid kohti oli. Ehk "You say "No" to life and therefore you're not living".

Viimasel ajal on Snow Patrol'i muss meeldima hakanud. Stiilinäite võib leida Youtube'st (kust mujalt!) http://www.youtube.com/watch?v=jfvimqTWQI4

Ettevõte, kus töötan, mõtles kitsal ajal ikkagi töötajatele rõõmu pakkuda ja eelmise aasta heade tulemuste eest ikkagi preemiareisi pakkuda. Aga... põhimõtteliselt hõlmab see endast 2,5 päeva lendamist/sõitmist Tallinna, Riia, Varssavi ja Egiptuse vahel. Ning 2 päeva kohalolekut ~35 kraadises kuumuses. Ja reisiga samal ajal on 1) vanemad Kreetal ja keegi peaks vanaemal seltsiks olema ja 2) Viljandis on järvejooks (järjekorranumbriga 80). Nii et ma mõtlen sügavalt kas ikka minna või puhata mõnusalt pika nädalavahetuse kodus või Kohilas ja peesitada mõnusa kevadpäikese käes... Tõnu küll ütleb, et võiksin minna, et nagu tasuta saadud reis, aga ega iga tasuta saadud präänik ka magus pole.

"Lehmad on valgekirjud. Mõned on mustad ka. Need on sisserändajad."

Eile õhtupoolikul hakkas lund sadama. Selliseid väikesi ja märgasi helbeid. Mingi moment läks vist sadu suuremaks, sest kui 2 paiku öösel autot lume alt välja kraapisin (et Tõnule linna järgi sõita), oli külmunud veekristallide kogus tunduvalt suuremaks läinud. Täna hommikul oli selline mõnus ja talvine. Ja krudisev. Ja vaikne. Pühapäeval Tartu Maratonile minejatel tõenäoliselt natuke kergem hingata.

Eile käisin jooksmas (1.mai ja Vijandi järvejooks pole enam mägede taga). Ja täiesti lambist jooksin umbestäpselt 17km. Viimased distantsid on sinna 10-11km kanti läinud. Enesetunde järgi oleks veelgi jooksnud, aga mõtlesin, et igaks juhuks ei hakka kohe üle pingutama. Kolmapä-neljapä olid küll suhteliselt pingelised (töö mõttes), aga no ma ei tea... Samas, energiajäävuse seaduse kohaselt ei kao energia kuhugi ega teki millestki, vaid muundub ühest olekust teise. Nii et enne järvejookse peab keegi mind vihaseks ajama ja ärritama :) Aga tegelikult oleks huvitav teada küll, mis siis eile nii teistmoodi oli, et jooksumeetrid sedasi kulusid. Kellaaeg? Supigalerii lõunaks söödud boršš? Tavalisest suurem vaimne pinge? Tähed olid õiges asendis?

Nädalavahetusel võiks vist Tourestile minna. Juulis on plaanitud 3 :) nädalat puhkust. Tahaks seekord kuskile väljamaale minna. Lõunapoole. Mägedesse ja helesinistesse meredesse.

Keskmine pulss 147, max 96%

Eilne hommik oli iseenesest ju päris kena. Ärkasin enda jaoks suht hilja (otsustasin normaalne olla ja mitte enne 8-t tööle jõuda), väljas oli juba mõnusalt hele-hämar, linnud siristasid ja õhk oli klaar.
Aga ülejäänud päev... no ma ei tea... Kella viieks olin laua taga pisike, kössis ja enesetunne nagu Marvinil. Järjekorras 6 kuu on tööl ainult üks probleemide lahendamine, tulekahjude kustutamine ja lõppu ei näe tulevat. Lihtsalt ära väsitab. Vahepeal oli küll tunne, et "I'm here because I care" aga viimasel ajal on pigem "I'm here because I have to".
A võibolla on lihtsalt tegemist kevadmasendusega. Puhkus on juba juulikuus, nii et elan selles suunas.

Õhtune trenn tegi muidugi tuju heaks jälle. Poolteist tundi puhast energiat nii kehale kui vaimule. Hakkasime ka väikest house-tantsu juppi õppima. Mulle väga meeldib - muusikal on juba teine energia kui hiphopil või r'n'b-l, endalegi tuleb särtsu juurde. Ülikooli esimestel kursustel sai nii mõnelgi house'i peol käidud ja kella 5-ni ribadeks tantsitud :P
Hetkel arvamus avaldades ütleksin, et ideaalne päev oleks täis trenni, magamist ja koos Tõnuga kinnist arvutit vaadates.

Nonih, kell ongi 3 minuti pärast 8.00 ja aeg asuda oma tööorjuse vagu ajama.

Pardid naersid oma prääksuvat naeru

Eelmisel nädalal oli mul kaks huvitavat filmielamust.
Vist oli tegemist teisipäeva õhtuga kui jäin vaatama ühe Eesti kanali pealt filmi "Surmav nihe". Tegemist oli nö katastroofi-filmiga, kus Maa on hukkumise äärel ja tublid ameeriklased asuvad koduplaneeti päästma. Filmi plot oli lühidalt selline, et Maa magnetpoolused hakkasid omavahel pooli vahetama, ning see tõi kaasa maavärinad, radiatsiooni kasvu ja muid hädasid.Umbes poolteist tundi laest kukkuvaid vahtplastist "kivisid", ennastohverdust jms. Kriitiline koht oli siis kui US hakkas Iraanile tuumapommi kaela saata ja see oleks olnud Emakese Maa karikasse viimane tilk ning kogu krempel oleks ühe "suure paugu" teinud :) Ja oh üllatust - umbes 5 minutiga päästsid kangelased kogu loo - saatsid US presidendile faksi, et ärge paluni Iraani pommitage ja oligi kohe kõik ok. Magnetpoolused jälle õiges kohas jne. Ma vaatasin filmi lõppu suu ammuli ja siis tegin nii kõvasti "öäkkkkkk!!!!" et vist naabrid ka läbi seina kuulsid. See oli mu meelest elunõmedaim filmilõpp mis ma näinud olen.

Aga õnneks käisin "rotikas" tasakaalustuseks vaatamas Guy Ritchie filmi "Rocknrolla", mis oli kohe päris heaaa film. Mõnusalt voolav ja huvitavate karakteritega film. Operaatoritöö meeldis ka. Ja taustamuusika. Ja... ühesõnaga, kui keegi tahab minna seda filmi vaatama, siis ma tuleks hea meelega teist korda veel :)
Ühest asjast ei saa ma ikkagi aru - kas USA filmitegijad põhimõtteliselt ei viitsi nö venekeelset filmiosa korrektselt ära tõlkida?? Ntx Viktor ütles (peaaegu) sulaselges vene keeles " U menja ne nravitsa etat ženžina" ja tõlge oli "Please give me the gloves". Mis mõttes???

Ehh... mulle kohe üldse ei meeldi esmaspäevad.

Hoiame kokku

Käisin eile Koolitantsu vaatamas - estraad ja tänavatants. Esmamulje pealt ütleksin, et tase on aastatega päris kõrgeks läinud. Ei piisa sellest, kui liigutused on pähe õpitud ning laval mehaaniliselt ette kantud. Kavas peab olema mingi püänt, et nii publikule ja žüriile meelde jääda. Mõni kava oli konkreetselt selline, et peale poolt minutit hakkas igav.
Silma jäi ka see, et kostüümidele on hakatud rohkem mõtlema. Sel korral oli ainult üks trupp, kes oli valinud riietuseks suvalised mustad dressipüksid ja suvalised mustad t-särgid. Üldjuhul on läbi aastate vene rahvusest trupid oma riietusega teistele silmad ette näidanud, nüüd oli näha fantaasialendu pea iga trupi kostüümis.
Pro Dance Tantsukeskus on aastaid olnud teistest ees nö. out-of-the-box mõtlemisega - nii riietuse kui tantsustiili poolest. Riietusstiili on teised trupid hakanud tasapisi üle võtma ( nt Free Flow Studio oli suhtkoht copy-cati rollis), aga tantsustiil on endiselt kättesaamatus kõrguses. Sel korral oli ühe tantsuga ette võetud house-stiil, mida ma varem Koolitantsul ei ole näinud. Tegemist on muidugi ka uue asjaga - nii et endiselt ajast ees.
Mulle tegelikult tundubki, et kui 90-ndate alguses toimus Eestis nö esimene läänestumise laine, siis 2000.a. algul algas teine. Mäletan, et keskkooli ajal oli tantsiv (noor)mees veel suhteliselt tabu, siis nüüd oled tehtud mees kui teed new style või mistahes muud uut ja huvitavat youtube'st nähtud stiili.
Minu jaoks täielik elamus oli näha 4-6.klasside juntsusid hiphopiga lava vallutamas. See oli ühtaegu armas kui mõtlemapanev.
Meelde jäi ka T-Stuudio tants, mis oli teisest mastid kui ülejäänud estraadikavad. Võib öelda, et näoilmest ja emotsiooni edasikandmisest neil puudust ei olnud















Eile tükkis jälle ligi see mõte, et what if ... Kui poleks valinud üliõpilasesindust ja aktiivsemalt tantsutrenni võimalusi otsinud... Tõenäoliselt poleks ma siin ja praegu... , aga samas, siin ja praegu on päris tore olla :)

Tere suvi!

Käivad kibedad ettevalmistused algavaks rannavõrkpallihooajaks. Enamjaolt varustuse putitamine, mis hõlmab vineeriplaatidest metallklambrite väljatõmbamist, plaatide puhastamine ja värvimine. Ja peab mainima - neid plaate on kokku ~220rm. Sel nädalavahetusel läheb siis käima - esimene etapp on Tartus. Eelmisel aastal viilisin ja enamikel etappidel kaasas ei käinud - suvel võiks ju puhata ka! Sel aastal vähemalt juuni teen kaasa. Omasid peab ju aitama.
Tore on muidugi see, et reedel saabun Tartusse autoga Riiast, kuhu reede lõunal saabun Varssavist, kuhu reede hommikul saabun Bydgoszcz'st (kes julgeb, hääldab välja :P). Nii et reede saab päris huvitav olema.
Väljas on ikka tappev kuivus. Muru närtsib. Lilled närtsivad. Õhk on tolmu täis. Täna just tööle tulles viskas paar piiska, a see oli ka kõik.
Tantsutrennid said kah selleks hooajaks läbi. Kurb tegelikult. Eks muidugi klubides saab ka tantsuvajadust leevendada, aga too pole ikka see :)
Laupäeval käisin vanemaid kolimas. Praegusel kinnisvaraturu madalseisus läks isegi hästi, et nad oma korteri paari-kolme kuuga müüdud said. Aga nende uus elamine on ilus. Õdus. Kodune. Ja kolimise tulemusena sai vanaema peaaegu tutika Liebherr'i külmiku omanikuks. 34 aastane Elektronika (või oli see külmik Sveta) külmik saab lõpuks pensionile.
Vend avastas vanaema juurest aiamaa ja puuriitade vahelt vana ja unustatud suitsuahju. Millele ta loomulikult otsustas elu sisse puhuda. Laupäeval olid juba värsked lestad sisse soolatud ning keskpäeval pani vend ahjule tule alla. Nii mõnus suitsulõhn oli! Nagu suitsusaunas :P
Eelmisel pühapäeval lugesin terve päeva raamatut - A.Tolstoi "Insener Garini hüperboloid" - ja läbi lugesin. Kui oleks pooleli jätnud, jääkski vist lõpuni lugemata. Hea raamat. Eriti huvitavad olid autori tõlgendused (läänelikele)sõnadele nagu "kontsern".

Ei saa jätta lisamata, et Leslie Da Bass'i "Nights By Open Windows" on üks sigahea plaat.

Mulle ei istu esmaspäevad.

Ma arvasin nõnda, et meri on alati sinine...

Eilne päev haihtus kuidagi sujuvalt ära. Ärkasin enda jaoks suhteliselt hilja, kuigi pean tunnistama, ülihea uni oli. Siis väike sörkjooks ja juuksur... Viimane võttis kokku 3 TUNDI!! Kohutav! Lasin juustese mõned heledamad triibud teha ja juuksuril oli uus äge süsteem selleks välja mõeldud. Pähe tõmmati ujumismütsi moodi asi, milles olid augud sees. Seejärel võttis juuksru heegelnõela ja hakkas juukseid läbi aukude "mütsi" alt välja tõmbama. Ei olnud meeldiv, ei olnud. Üheks juuksuri kliendist (kokku oli meid ühel ajal 3) oli tema tuttav, kes pidevalt tukkuma jäi. Hea et tooli pealt maha ei kukkunud.

Silikaadi e. Järve Säästumarketis on üks kassapidaja, kes mul käest ~2,5 nädalat tagasi küsis, et kui vana ma õieti ikka olen (ostunimekirjas oli üks Saku 4pakk). Ehmusin suisa ära ja kokutasin, et 24. Reedel jälle oli mõned alkohoolsed joogid kassalindil. Kassiir vaatas mulle otsa (kaval tuluke silmis) ja ütles, et ta on vist mult juba dokumenti küsinud. Ja eile, kui taaskord samassa Säästukasse sattusin ja seekord ei ostnud alkot, siis tädi lihtsalt muigas. Mälu missugune :)

Kuna täna oli hommikupoolik päris vihmane, lugesin üle oma senditagavara. Selgus, et sentidena on kogunenud 102,70 krooni. Lisaks oli veel tervel "rahalamba" jagu igasugu võõramaa münte - lisaks eurodele Austria šillingid, Inglise naelad ja pennid, Horvaatia kunad, Ungari forintid, Türgi lirad, Läti latid, Leedu litid, Poola žlotid, Prantsusmaa frangid, Rootsi öörid, Taani kroonid, mõned Jaapani, Šveitsi ja Hispaania mündid. Omajagu huvitav vaatamine.

Homme hommikul kell 4 stardin Riia suunas. Koosolek. Pärastlõunal kiman tagasi. Ei taha ööseks jääda ega ka liiga hilja tagasi jõuda. Ma olen selline rohkem hommikuinimene ka.

Päkapikkudel oli ka seitsme peale üks aju!

Otsisin endale üksõhtu raamaturiiulist lugemist ja pihku jäi üks punaste kaantega raamatuke - keskkooli aastaraamat nimelt. Ja oh seda mälestustulva, mis lehekülgedelt voolama hakkas! Mis üritused, mis inimesed, mis melu :P Rubriik "Õpetajate ütlused" panid ikka muigama - mõned näited: "Ise oled vesirott!!", "Ärge mõelge!", "Issand, sa oled nagu kaks meetrit puhast lollust!", "Kirjuta suuremalt, see on riigi tahvel, võid laiutada." jne, jne. Mõtlema pani iseloomustus, mis minu kohta oli kokku pandud. Esiteks see, et iseloomustatus ma ennast hetkel ära ei tundub ja teiseks viimane lause, mis kõlas umbes "tahab elada oma elu nii, et 60 aastaselt oleks, mida mäletada". Mnjah, kuidagi mandunud tunne tekkis. Varsti kukub 25 eluaasta ja mõtlen, et kas olen teinud, kogenud midagi, mis jääb elu lõpuni meelde. Või on pigem selline tavaline keskmise inimese keskmine elu. Okei, siin-seal olen reisinud, igasugu inimesi näinud, haiget saanud, terveks saanud... Aga midagi nagu...uhhhh... Paljud käivad välismaal, seiklemas, otsimas.. Samas ajan praegu vaikselt juuri maasse siinsamas - kaaslane eluks, kodu(laen), huvitav ja perspektiivikas (rahvusvaheline) töö. Iseenest on elu ilus nagu lill :) Et kas kuskil eemal ära oleks parem, huvitavam, avaks midagi? Eks see ole vist (enese)otsimise ja -leidmise küsimus. And the search goes on....

Enivei, muru niitsin teisipäeva õhtul ilusti ära. Esimene niitmine on alati selline mõnus tegevus - jahe õhtu, värskelt niidetud muru lõhn ja silmaga nähtav tulemus. Edaspidi, kui niita tuleb juba ~2x nädalas, nii tore enam ei ole. Aga tunne, kui pühapäeva hommikul kohvitassi ja pannkoogitaldrikuga uksest välja pehmele muruvaibale astud, on igastahes seda vaeva väärt!

Üritan siin oma töökaaslasi utsida RatRace'ist osa võtma. Hetkel on peaaegu 3 inimest koos, aga oleksin oodanud suuremat huvi. Peabki hakkama vaikselt kostüümidele ja treeningprogrammile mõtlema :)

Mis jooksu puudutab, siis pean piinlikkusega tunnistama, et peale 1.mai Viljandi järvejooksu pole jooksurajale saanudki. Laiskus, laiskus... Aga praegu on küll niuke tunne, et läheks pigem joostes tantsutrenni kui rattaga. Luban, et homme võtan ennast kokku ja lähen töölt koju jõudes kohe jooksma. Reede õhtud on ju sellised ettearvamatud, igasugu plaane võib tekkida. (Minu meelest sõna "tekkima" on väga lahe - kuulub samasse rühma nagu "patjama" ja "linama" ja "suletekkima")

Tere lugemast!

Tere. Mina olen Aili. Meeldiv tutvuda.
Istun siin töö juures arvuti taga ja naudin hommiku esimest teetassi. Mulle meeldib veidi enne kaheksat tööle jõuda. Kontor on tühi, saab vaikselt oma mõtted ja päevaplaanid ritta seada. Ja natuke veebipäevikut täiendada... :) Tegelikult on praegu ka liiklust vähem, kuigi rattal sõites ummikud niivõrd ei sega. Lihtsalt mõnusam on sõita, kui autod viuh ja viuh sust mööda ei tuhise ja heitgaasi- või poripilvega ei kostita. Nõmme ja kesklinna vahet on rattaga isegi päris mugav sõita - enamus teest on rattarada ikka maha joonitud. Muidugi, kui teemat edasi arendada, võiks mainida, et ega paljud töökohad ka väga rattasõbralikud ei ole. Pead kas ratta üles kontorisse tassima või lukustama laternaposti/liiklusmärgiposti/puu vms külge. Aga jätan nüüd selle teema.
Huvitav, tööl olles tarbin enamjaolt teed (uueks lemmikuks on Liptoni vaarikatee), kodus või külas olles valin pigem kohvi. Ju siis saab teenorm täis. Heh, ükspäev jõin vist mingi 6 või 7 tassi teed ja õhtul oli trennis ikka korralik värin sees.
Täna õhtul tuleb kindlasti muruniitmine ette võtta. Võililled juba parajad pirakad.