Järgmised 3-4 päeva peaks ilmaennustuse järgi vihma sadama. Praegugi hakkas kallama. Oleks pidanud ikka sisetunnet usaldama ja ~pool tundi tagasi kodu poole väntama hakkama. Nüüd siis ootan, et sadu vähe hõredamaks jääks.
Kui nii jätkub, siis homme saab Mesikas minu ja Tõnu vanemate seltsis nelja seina vahel üks huvitav õhtu veedetud.
Eile testisin, et palju mu tuttavatest-sõpradest teavad mu sünnipäeva ilma orkuti abita. Koguni kaks. Eks ta ole - nagu külvad, nõnda lõikad. Kui ise kontakti ei hoia, siis pole varsti enam kedagi kellega kontakti hoida.
Kolleegid (nii siin kui sealpool piiri) küll üllatasid meeldivalt õnnesoovidega. Ei oodanud sellist käitumist.
Samas, iga aastaga muutub sünnipäev mu enda jaoks ka üha tähtsusetumaks, nii et ma ei peaks ootama, et see teistelegi midagi tähendaks.
Kolm nädalakest veel ja ongi puhkus käes :) Tõnuga siin ikka vaagime, et kas võtta mõni väiksem rendiauto või minna oma neljarattalisega. Mõlemal variandil omad head ja vead mugavuse, kulude ja riski osas. Tuleval nädalal käime oma "rootslasega" ülevaatusel ära, eks siis ole näha, kuhu poole eelistus kaldub.
Lõpetuseks tervitan oma vennaraasu, kes oma silmarõõmuga kuskil Austraalias Bali saare poole liigub. No worries :)
Friday, July 24, 2009
Friday, July 10, 2009
Disco Lies
Moby "Lift Me Up" lugu ei kuula ma enam kunagi sama tundega... Kolmapäevasel kontserdil selle loo ajal valdas mind parajalt ebamaine tunne, nagu muusikavideos oleks olnud.
Moby kontsert on vaieldamatult parim kontsert kus olen käinud (muidugi, ma pole just paljudel kontserditel käinud, aga siiski...). Soojenduseks oli ~45 minutit HU?-d, millest ~40 minti me Kristiinaga meeletult tantsu vihtusime. Ma ei saand aru, ümberringi rahvas kõik seisis ja pidas sisemist võitlust, kas anduda Critikali ja Leslie Da Bassi meeliergutavaile helide sülemile või mitte. Me ei võidelnud vaid nautisime täiel rinnal.
Pärast HU?-d hõivasime suht lava ees seisukohad ja jäime 60 minutit lugema, mis Moby kontserdi alguseni jäänud oli.
Mind üllatas kontserdi puhul mitu aspekti. Esiteks, Moby tuli lavale ~23.04 ehk ei mingit pikka hilinemist. Teiseks, publik läks kohe esimese looga käima ja vähemalt lava ees rokkis lõpuni välja. Kolmandaks, mitte just üllatus, aga hea meeldetuletus, et kontserdi-fiilingut kogeb ainult kontserdil.
Ei saa muidgi mainimata jätta neegritarist bändiliiget, kelle hääl oli niiiiii võimas, et .... et... seda ei oskagi kuidagi kirjeldada. Veidi varem kuulasime korraks Sofia Rubina tribute'i Chaka Khanile. No ei anna võrreldagi. Lihtsalt va-pus-tav!!!
On-line uudistele meeldib inimestel ikka kommentaare kirjutada ja oh seda vingumist, mis kontserdi kohta tuli. Et ui kui palju rahvast oli ja oi kui kitsas oli ja ai ei näinud midagi. Oli jah kitsas ja palav ja inimesed tallusid jalgadel, a mu poolest oleks võind vihma ka kallata ja ikkagi oleks sigalahe kontsert olnud!
Leidsin Moby kodukalt (moby.com) Moby enda sissekande Eesti kontserdi kohta ja pildi, mis ta lavalt publiku sekka tegi. Leidsin end isegi üles selle pildi pealt :), natuke küll eesseisjate käte varjus, aga siiski :)
Ootan juba huviga 4.augustit, et tunda kas popkuninganna kontsert ületab kolmapäevase elamuse.
Moby kontsert on vaieldamatult parim kontsert kus olen käinud (muidugi, ma pole just paljudel kontserditel käinud, aga siiski...). Soojenduseks oli ~45 minutit HU?-d, millest ~40 minti me Kristiinaga meeletult tantsu vihtusime. Ma ei saand aru, ümberringi rahvas kõik seisis ja pidas sisemist võitlust, kas anduda Critikali ja Leslie Da Bassi meeliergutavaile helide sülemile või mitte. Me ei võidelnud vaid nautisime täiel rinnal.
Pärast HU?-d hõivasime suht lava ees seisukohad ja jäime 60 minutit lugema, mis Moby kontserdi alguseni jäänud oli.
Mind üllatas kontserdi puhul mitu aspekti. Esiteks, Moby tuli lavale ~23.04 ehk ei mingit pikka hilinemist. Teiseks, publik läks kohe esimese looga käima ja vähemalt lava ees rokkis lõpuni välja. Kolmandaks, mitte just üllatus, aga hea meeldetuletus, et kontserdi-fiilingut kogeb ainult kontserdil.
Ei saa muidgi mainimata jätta neegritarist bändiliiget, kelle hääl oli niiiiii võimas, et .... et... seda ei oskagi kuidagi kirjeldada. Veidi varem kuulasime korraks Sofia Rubina tribute'i Chaka Khanile. No ei anna võrreldagi. Lihtsalt va-pus-tav!!!
On-line uudistele meeldib inimestel ikka kommentaare kirjutada ja oh seda vingumist, mis kontserdi kohta tuli. Et ui kui palju rahvast oli ja oi kui kitsas oli ja ai ei näinud midagi. Oli jah kitsas ja palav ja inimesed tallusid jalgadel, a mu poolest oleks võind vihma ka kallata ja ikkagi oleks sigalahe kontsert olnud!
Leidsin Moby kodukalt (moby.com) Moby enda sissekande Eesti kontserdi kohta ja pildi, mis ta lavalt publiku sekka tegi. Leidsin end isegi üles selle pildi pealt :), natuke küll eesseisjate käte varjus, aga siiski :)
Ootan juba huviga 4.augustit, et tunda kas popkuninganna kontsert ületab kolmapäevase elamuse.
Tuesday, March 3, 2009
Plirts-plärts, käes on märts!
Eile pusisin 3 tundi, et Madonna kontserdipiletit ticketpro.ee kaudu osta. See sait jooksis vist juba enne 10-t kokku. Igatahes loobusin proovimast. Delfi ja Elu24 info kohaselt oli üsna palju neid, kes piletostule eriti ligi ei pääsenud. Aga nagu õhtupoolikul selgus, siis lätlastel läks pisut paremini ja sealt saadi ikka piletid kätte. Aga täna hommikul kell 6 ei olnud mingit probleemi pilet paari minutiga kätte saada :) Nii et juba loen päevi 4 augustini :P Vahepeal küll mõtlesin, et kas tasub üldse minna. Et samal ajal on puhkuse viimane nädal ja plaanime sel ajal kuskile lõuna poole sõita ja äkk ei raatsi liiga vara palmide alt ära tulla. Aga siiski - tegemist on ju Madonnaga! Michal Jacksoni kontserdi 90ndate alul magasin juba maha. Sama viga kaks korda korrata ei tahaks.
Vastlapäeval käisime Tõnuga Pirital kelgutamas ja suustamas (enamjaolt siiski viimast). Kelgutamisega oli selline naljakas lugu, et kuigi pägalikult kihutasid muudkui viuh ja viuh jäätunud ja väga künklikust mäest alla, millegipärast ei tundunud mulle see eriti lõbus. Mõned laugemad ja vähem puisemad nõlvad olid mulle rohkem meelepärased. Muidugi, 7km suusaringil õnnestus ka 3 korda külg maha panna. Ühel momendil läks lihtsalt samm sassi ja üks jalg sõitis ühele, teine teisele poole ning kuna ma spagaadis eriti osav ei ole, siis olingi hetke pärast kõhuli rajal ja irvitasin omaette :) Aga Pirita rada oli päris mõnus, kiirem ja vaheldusrikkam kui Nõmme oma. Rahvast oli kunstlumerajal omajagu, aga meeldiv pärastlõuna oli ikka. Õhtupoole käsime veel vanemate juurest läbi - väike saun ja õhtusöök ning toredal päeval tore lõpp.
Tõnu ja Ago käisid laupäeval Tallinna lennujaamas Veerpalud ja Maed tervitamas. Suht masendav pilt olevat olnud - suht tühi lennujaam ja mõned arglikud pilgud suurmeeste suunas. Ago ikka surus suusakunnidel kätt ja võib nüüd elu lõpuni seda sündmust meenutada :) Otepääl oli suurem rahvapidu MM-i kullavõidu tähistamiseks, aga endalgi häbi, et ei olnud kursis ässade saabumisajast. Kütsin sel ajal hoopis jooksukilomeetreid.
Käisime õhtupoolikul veel rotikas vaatamas filmi "The Yes Man" Jim Carrey'ga peaosas. Uskumatult hea film oli. Mõtlesin, et tuleb jälle kumminäo soolofilm, aga palju pisarateni naermaajavaid ja mõtlemapanevaid kohti oli. Ehk "You say "No" to life and therefore you're not living".
Viimasel ajal on Snow Patrol'i muss meeldima hakanud. Stiilinäite võib leida Youtube'st (kust mujalt!) http://www.youtube.com/watch?v=jfvimqTWQI4
Ettevõte, kus töötan, mõtles kitsal ajal ikkagi töötajatele rõõmu pakkuda ja eelmise aasta heade tulemuste eest ikkagi preemiareisi pakkuda. Aga... põhimõtteliselt hõlmab see endast 2,5 päeva lendamist/sõitmist Tallinna, Riia, Varssavi ja Egiptuse vahel. Ning 2 päeva kohalolekut ~35 kraadises kuumuses. Ja reisiga samal ajal on 1) vanemad Kreetal ja keegi peaks vanaemal seltsiks olema ja 2) Viljandis on järvejooks (järjekorranumbriga 80). Nii et ma mõtlen sügavalt kas ikka minna või puhata mõnusalt pika nädalavahetuse kodus või Kohilas ja peesitada mõnusa kevadpäikese käes... Tõnu küll ütleb, et võiksin minna, et nagu tasuta saadud reis, aga ega iga tasuta saadud präänik ka magus pole.
Vastlapäeval käisime Tõnuga Pirital kelgutamas ja suustamas (enamjaolt siiski viimast). Kelgutamisega oli selline naljakas lugu, et kuigi pägalikult kihutasid muudkui viuh ja viuh jäätunud ja väga künklikust mäest alla, millegipärast ei tundunud mulle see eriti lõbus. Mõned laugemad ja vähem puisemad nõlvad olid mulle rohkem meelepärased. Muidugi, 7km suusaringil õnnestus ka 3 korda külg maha panna. Ühel momendil läks lihtsalt samm sassi ja üks jalg sõitis ühele, teine teisele poole ning kuna ma spagaadis eriti osav ei ole, siis olingi hetke pärast kõhuli rajal ja irvitasin omaette :) Aga Pirita rada oli päris mõnus, kiirem ja vaheldusrikkam kui Nõmme oma. Rahvast oli kunstlumerajal omajagu, aga meeldiv pärastlõuna oli ikka. Õhtupoole käsime veel vanemate juurest läbi - väike saun ja õhtusöök ning toredal päeval tore lõpp.
Tõnu ja Ago käisid laupäeval Tallinna lennujaamas Veerpalud ja Maed tervitamas. Suht masendav pilt olevat olnud - suht tühi lennujaam ja mõned arglikud pilgud suurmeeste suunas. Ago ikka surus suusakunnidel kätt ja võib nüüd elu lõpuni seda sündmust meenutada :) Otepääl oli suurem rahvapidu MM-i kullavõidu tähistamiseks, aga endalgi häbi, et ei olnud kursis ässade saabumisajast. Kütsin sel ajal hoopis jooksukilomeetreid.
Käisime õhtupoolikul veel rotikas vaatamas filmi "The Yes Man" Jim Carrey'ga peaosas. Uskumatult hea film oli. Mõtlesin, et tuleb jälle kumminäo soolofilm, aga palju pisarateni naermaajavaid ja mõtlemapanevaid kohti oli. Ehk "You say "No" to life and therefore you're not living".
Viimasel ajal on Snow Patrol'i muss meeldima hakanud. Stiilinäite võib leida Youtube'st (kust mujalt!) http://www.youtube.com/watch?v=jfvimqTWQI4
Ettevõte, kus töötan, mõtles kitsal ajal ikkagi töötajatele rõõmu pakkuda ja eelmise aasta heade tulemuste eest ikkagi preemiareisi pakkuda. Aga... põhimõtteliselt hõlmab see endast 2,5 päeva lendamist/sõitmist Tallinna, Riia, Varssavi ja Egiptuse vahel. Ning 2 päeva kohalolekut ~35 kraadises kuumuses. Ja reisiga samal ajal on 1) vanemad Kreetal ja keegi peaks vanaemal seltsiks olema ja 2) Viljandis on järvejooks (järjekorranumbriga 80). Nii et ma mõtlen sügavalt kas ikka minna või puhata mõnusalt pika nädalavahetuse kodus või Kohilas ja peesitada mõnusa kevadpäikese käes... Tõnu küll ütleb, et võiksin minna, et nagu tasuta saadud reis, aga ega iga tasuta saadud präänik ka magus pole.
Friday, February 13, 2009
"Lehmad on valgekirjud. Mõned on mustad ka. Need on sisserändajad."
Eile õhtupoolikul hakkas lund sadama. Selliseid väikesi ja märgasi helbeid. Mingi moment läks vist sadu suuremaks, sest kui 2 paiku öösel autot lume alt välja kraapisin (et Tõnule linna järgi sõita), oli külmunud veekristallide kogus tunduvalt suuremaks läinud. Täna hommikul oli selline mõnus ja talvine. Ja krudisev. Ja vaikne. Pühapäeval Tartu Maratonile minejatel tõenäoliselt natuke kergem hingata.
Eile käisin jooksmas (1.mai ja Vijandi järvejooks pole enam mägede taga). Ja täiesti lambist jooksin umbestäpselt 17km. Viimased distantsid on sinna 10-11km kanti läinud. Enesetunde järgi oleks veelgi jooksnud, aga mõtlesin, et igaks juhuks ei hakka kohe üle pingutama. Kolmapä-neljapä olid küll suhteliselt pingelised (töö mõttes), aga no ma ei tea... Samas, energiajäävuse seaduse kohaselt ei kao energia kuhugi ega teki millestki, vaid muundub ühest olekust teise. Nii et enne järvejookse peab keegi mind vihaseks ajama ja ärritama :) Aga tegelikult oleks huvitav teada küll, mis siis eile nii teistmoodi oli, et jooksumeetrid sedasi kulusid. Kellaaeg? Supigalerii lõunaks söödud boršš? Tavalisest suurem vaimne pinge? Tähed olid õiges asendis?
Nädalavahetusel võiks vist Tourestile minna. Juulis on plaanitud 3 :) nädalat puhkust. Tahaks seekord kuskile väljamaale minna. Lõunapoole. Mägedesse ja helesinistesse meredesse.
Eile käisin jooksmas (1.mai ja Vijandi järvejooks pole enam mägede taga). Ja täiesti lambist jooksin umbestäpselt 17km. Viimased distantsid on sinna 10-11km kanti läinud. Enesetunde järgi oleks veelgi jooksnud, aga mõtlesin, et igaks juhuks ei hakka kohe üle pingutama. Kolmapä-neljapä olid küll suhteliselt pingelised (töö mõttes), aga no ma ei tea... Samas, energiajäävuse seaduse kohaselt ei kao energia kuhugi ega teki millestki, vaid muundub ühest olekust teise. Nii et enne järvejookse peab keegi mind vihaseks ajama ja ärritama :) Aga tegelikult oleks huvitav teada küll, mis siis eile nii teistmoodi oli, et jooksumeetrid sedasi kulusid. Kellaaeg? Supigalerii lõunaks söödud boršš? Tavalisest suurem vaimne pinge? Tähed olid õiges asendis?
Nädalavahetusel võiks vist Tourestile minna. Juulis on plaanitud 3 :) nädalat puhkust. Tahaks seekord kuskile väljamaale minna. Lõunapoole. Mägedesse ja helesinistesse meredesse.
Thursday, February 12, 2009
Keskmine pulss 147, max 96%
Eilne hommik oli iseenesest ju päris kena. Ärkasin enda jaoks suht hilja (otsustasin normaalne olla ja mitte enne 8-t tööle jõuda), väljas oli juba mõnusalt hele-hämar, linnud siristasid ja õhk oli klaar.
Aga ülejäänud päev... no ma ei tea... Kella viieks olin laua taga pisike, kössis ja enesetunne nagu Marvinil. Järjekorras 6 kuu on tööl ainult üks probleemide lahendamine, tulekahjude kustutamine ja lõppu ei näe tulevat. Lihtsalt ära väsitab. Vahepeal oli küll tunne, et "I'm here because I care" aga viimasel ajal on pigem "I'm here because I have to".
A võibolla on lihtsalt tegemist kevadmasendusega. Puhkus on juba juulikuus, nii et elan selles suunas.
Õhtune trenn tegi muidugi tuju heaks jälle. Poolteist tundi puhast energiat nii kehale kui vaimule. Hakkasime ka väikest house-tantsu juppi õppima. Mulle väga meeldib - muusikal on juba teine energia kui hiphopil või r'n'b-l, endalegi tuleb särtsu juurde. Ülikooli esimestel kursustel sai nii mõnelgi house'i peol käidud ja kella 5-ni ribadeks tantsitud :P
Hetkel arvamus avaldades ütleksin, et ideaalne päev oleks täis trenni, magamist ja koos Tõnuga kinnist arvutit vaadates.
Nonih, kell ongi 3 minuti pärast 8.00 ja aeg asuda oma tööorjuse vagu ajama.
Aga ülejäänud päev... no ma ei tea... Kella viieks olin laua taga pisike, kössis ja enesetunne nagu Marvinil. Järjekorras 6 kuu on tööl ainult üks probleemide lahendamine, tulekahjude kustutamine ja lõppu ei näe tulevat. Lihtsalt ära väsitab. Vahepeal oli küll tunne, et "I'm here because I care" aga viimasel ajal on pigem "I'm here because I have to".
A võibolla on lihtsalt tegemist kevadmasendusega. Puhkus on juba juulikuus, nii et elan selles suunas.
Õhtune trenn tegi muidugi tuju heaks jälle. Poolteist tundi puhast energiat nii kehale kui vaimule. Hakkasime ka väikest house-tantsu juppi õppima. Mulle väga meeldib - muusikal on juba teine energia kui hiphopil või r'n'b-l, endalegi tuleb särtsu juurde. Ülikooli esimestel kursustel sai nii mõnelgi house'i peol käidud ja kella 5-ni ribadeks tantsitud :P
Hetkel arvamus avaldades ütleksin, et ideaalne päev oleks täis trenni, magamist ja koos Tõnuga kinnist arvutit vaadates.
Nonih, kell ongi 3 minuti pärast 8.00 ja aeg asuda oma tööorjuse vagu ajama.
Monday, February 9, 2009
Pardid naersid oma prääksuvat naeru
Eelmisel nädalal oli mul kaks huvitavat filmielamust.
Vist oli tegemist teisipäeva õhtuga kui jäin vaatama ühe Eesti kanali pealt filmi "Surmav nihe". Tegemist oli nö katastroofi-filmiga, kus Maa on hukkumise äärel ja tublid ameeriklased asuvad koduplaneeti päästma. Filmi plot oli lühidalt selline, et Maa magnetpoolused hakkasid omavahel pooli vahetama, ning see tõi kaasa maavärinad, radiatsiooni kasvu ja muid hädasid.Umbes poolteist tundi laest kukkuvaid vahtplastist "kivisid", ennastohverdust jms. Kriitiline koht oli siis kui US hakkas Iraanile tuumapommi kaela saata ja see oleks olnud Emakese Maa karikasse viimane tilk ning kogu krempel oleks ühe "suure paugu" teinud :) Ja oh üllatust - umbes 5 minutiga päästsid kangelased kogu loo - saatsid US presidendile faksi, et ärge paluni Iraani pommitage ja oligi kohe kõik ok. Magnetpoolused jälle õiges kohas jne. Ma vaatasin filmi lõppu suu ammuli ja siis tegin nii kõvasti "öäkkkkkk!!!!" et vist naabrid ka läbi seina kuulsid. See oli mu meelest elunõmedaim filmilõpp mis ma näinud olen.
Aga õnneks käisin "rotikas" tasakaalustuseks vaatamas Guy Ritchie filmi "Rocknrolla", mis oli kohe päris heaaa film. Mõnusalt voolav ja huvitavate karakteritega film. Operaatoritöö meeldis ka. Ja taustamuusika. Ja... ühesõnaga, kui keegi tahab minna seda filmi vaatama, siis ma tuleks hea meelega teist korda veel :)
Ühest asjast ei saa ma ikkagi aru - kas USA filmitegijad põhimõtteliselt ei viitsi nö venekeelset filmiosa korrektselt ära tõlkida?? Ntx Viktor ütles (peaaegu) sulaselges vene keeles " U menja ne nravitsa etat ženžina" ja tõlge oli "Please give me the gloves". Mis mõttes???
Ehh... mulle kohe üldse ei meeldi esmaspäevad.
Vist oli tegemist teisipäeva õhtuga kui jäin vaatama ühe Eesti kanali pealt filmi "Surmav nihe". Tegemist oli nö katastroofi-filmiga, kus Maa on hukkumise äärel ja tublid ameeriklased asuvad koduplaneeti päästma. Filmi plot oli lühidalt selline, et Maa magnetpoolused hakkasid omavahel pooli vahetama, ning see tõi kaasa maavärinad, radiatsiooni kasvu ja muid hädasid.Umbes poolteist tundi laest kukkuvaid vahtplastist "kivisid", ennastohverdust jms. Kriitiline koht oli siis kui US hakkas Iraanile tuumapommi kaela saata ja see oleks olnud Emakese Maa karikasse viimane tilk ning kogu krempel oleks ühe "suure paugu" teinud :) Ja oh üllatust - umbes 5 minutiga päästsid kangelased kogu loo - saatsid US presidendile faksi, et ärge paluni Iraani pommitage ja oligi kohe kõik ok. Magnetpoolused jälle õiges kohas jne. Ma vaatasin filmi lõppu suu ammuli ja siis tegin nii kõvasti "öäkkkkkk!!!!" et vist naabrid ka läbi seina kuulsid. See oli mu meelest elunõmedaim filmilõpp mis ma näinud olen.
Aga õnneks käisin "rotikas" tasakaalustuseks vaatamas Guy Ritchie filmi "Rocknrolla", mis oli kohe päris heaaa film. Mõnusalt voolav ja huvitavate karakteritega film. Operaatoritöö meeldis ka. Ja taustamuusika. Ja... ühesõnaga, kui keegi tahab minna seda filmi vaatama, siis ma tuleks hea meelega teist korda veel :)
Ühest asjast ei saa ma ikkagi aru - kas USA filmitegijad põhimõtteliselt ei viitsi nö venekeelset filmiosa korrektselt ära tõlkida?? Ntx Viktor ütles (peaaegu) sulaselges vene keeles " U menja ne nravitsa etat ženžina" ja tõlge oli "Please give me the gloves". Mis mõttes???
Ehh... mulle kohe üldse ei meeldi esmaspäevad.
Sunday, February 1, 2009
Hoiame kokku
Käisin eile Koolitantsu vaatamas - estraad ja tänavatants. Esmamulje pealt ütleksin, et tase on aastatega päris kõrgeks läinud. Ei piisa sellest, kui liigutused on pähe õpitud ning laval mehaaniliselt ette kantud. Kavas peab olema mingi püänt, et nii publikule ja žüriile meelde jääda. Mõni kava oli konkreetselt selline, et peale poolt minutit hakkas igav.
Silma jäi ka see, et kostüümidele on hakatud rohkem mõtlema. Sel korral oli ainult üks trupp, kes oli valinud riietuseks suvalised mustad dressipüksid ja suvalised mustad t-särgid. Üldjuhul on läbi aastate vene rahvusest trupid oma riietusega teistele silmad ette näidanud, nüüd oli näha fantaasialendu pea iga trupi kostüümis.
Pro Dance Tantsukeskus on aastaid olnud teistest ees nö. out-of-the-box mõtlemisega - nii riietuse kui tantsustiili poolest. Riietusstiili on teised trupid hakanud tasapisi üle võtma ( nt Free Flow Studio oli suhtkoht copy-cati rollis), aga tantsustiil on endiselt kättesaamatus kõrguses. Sel korral oli ühe tantsuga ette võetud house-stiil, mida ma varem Koolitantsul ei ole näinud. Tegemist on muidugi ka uue asjaga - nii et endiselt ajast ees.
Mulle tegelikult tundubki, et kui 90-ndate alguses toimus Eestis nö esimene läänestumise laine, siis 2000.a. algul algas teine. Mäletan, et keskkooli ajal oli tantsiv (noor)mees veel suhteliselt tabu, siis nüüd oled tehtud mees kui teed new style või mistahes muud uut ja huvitavat youtube'st nähtud stiili.
Minu jaoks täielik elamus oli näha 4-6.klasside juntsusid hiphopiga lava vallutamas. See oli ühtaegu armas kui mõtlemapanev.
Meelde jäi ka T-Stuudio tants, mis oli teisest mastid kui ülejäänud estraadikavad. Võib öelda, et näoilmest ja emotsiooni edasikandmisest neil puudust ei olnud
Eile tükkis jälle ligi see mõte, et what if ... Kui poleks valinud üliõpilasesindust ja aktiivsemalt tantsutrenni võimalusi otsinud... Tõenäoliselt poleks ma siin ja praegu... , aga samas, siin ja praegu on päris tore olla :)
Silma jäi ka see, et kostüümidele on hakatud rohkem mõtlema. Sel korral oli ainult üks trupp, kes oli valinud riietuseks suvalised mustad dressipüksid ja suvalised mustad t-särgid. Üldjuhul on läbi aastate vene rahvusest trupid oma riietusega teistele silmad ette näidanud, nüüd oli näha fantaasialendu pea iga trupi kostüümis.
Pro Dance Tantsukeskus on aastaid olnud teistest ees nö. out-of-the-box mõtlemisega - nii riietuse kui tantsustiili poolest. Riietusstiili on teised trupid hakanud tasapisi üle võtma ( nt Free Flow Studio oli suhtkoht copy-cati rollis), aga tantsustiil on endiselt kättesaamatus kõrguses. Sel korral oli ühe tantsuga ette võetud house-stiil, mida ma varem Koolitantsul ei ole näinud. Tegemist on muidugi ka uue asjaga - nii et endiselt ajast ees.
Mulle tegelikult tundubki, et kui 90-ndate alguses toimus Eestis nö esimene läänestumise laine, siis 2000.a. algul algas teine. Mäletan, et keskkooli ajal oli tantsiv (noor)mees veel suhteliselt tabu, siis nüüd oled tehtud mees kui teed new style või mistahes muud uut ja huvitavat youtube'st nähtud stiili.
Minu jaoks täielik elamus oli näha 4-6.klasside juntsusid hiphopiga lava vallutamas. See oli ühtaegu armas kui mõtlemapanev.
Meelde jäi ka T-Stuudio tants, mis oli teisest mastid kui ülejäänud estraadikavad. Võib öelda, et näoilmest ja emotsiooni edasikandmisest neil puudust ei olnud
Eile tükkis jälle ligi see mõte, et what if ... Kui poleks valinud üliõpilasesindust ja aktiivsemalt tantsutrenni võimalusi otsinud... Tõenäoliselt poleks ma siin ja praegu... , aga samas, siin ja praegu on päris tore olla :)
Subscribe to:
Posts (Atom)
