Eile õhtupoolikul hakkas lund sadama. Selliseid väikesi ja märgasi helbeid. Mingi moment läks vist sadu suuremaks, sest kui 2 paiku öösel autot lume alt välja kraapisin (et Tõnule linna järgi sõita), oli külmunud veekristallide kogus tunduvalt suuremaks läinud. Täna hommikul oli selline mõnus ja talvine. Ja krudisev. Ja vaikne. Pühapäeval Tartu Maratonile minejatel tõenäoliselt natuke kergem hingata.
Eile käisin jooksmas (1.mai ja Vijandi järvejooks pole enam mägede taga). Ja täiesti lambist jooksin umbestäpselt 17km. Viimased distantsid on sinna 10-11km kanti läinud. Enesetunde järgi oleks veelgi jooksnud, aga mõtlesin, et igaks juhuks ei hakka kohe üle pingutama. Kolmapä-neljapä olid küll suhteliselt pingelised (töö mõttes), aga no ma ei tea... Samas, energiajäävuse seaduse kohaselt ei kao energia kuhugi ega teki millestki, vaid muundub ühest olekust teise. Nii et enne järvejookse peab keegi mind vihaseks ajama ja ärritama :) Aga tegelikult oleks huvitav teada küll, mis siis eile nii teistmoodi oli, et jooksumeetrid sedasi kulusid. Kellaaeg? Supigalerii lõunaks söödud boršš? Tavalisest suurem vaimne pinge? Tähed olid õiges asendis?
Nädalavahetusel võiks vist Tourestile minna. Juulis on plaanitud 3 :) nädalat puhkust. Tahaks seekord kuskile väljamaale minna. Lõunapoole. Mägedesse ja helesinistesse meredesse.
Friday, February 13, 2009
Thursday, February 12, 2009
Keskmine pulss 147, max 96%
Eilne hommik oli iseenesest ju päris kena. Ärkasin enda jaoks suht hilja (otsustasin normaalne olla ja mitte enne 8-t tööle jõuda), väljas oli juba mõnusalt hele-hämar, linnud siristasid ja õhk oli klaar.
Aga ülejäänud päev... no ma ei tea... Kella viieks olin laua taga pisike, kössis ja enesetunne nagu Marvinil. Järjekorras 6 kuu on tööl ainult üks probleemide lahendamine, tulekahjude kustutamine ja lõppu ei näe tulevat. Lihtsalt ära väsitab. Vahepeal oli küll tunne, et "I'm here because I care" aga viimasel ajal on pigem "I'm here because I have to".
A võibolla on lihtsalt tegemist kevadmasendusega. Puhkus on juba juulikuus, nii et elan selles suunas.
Õhtune trenn tegi muidugi tuju heaks jälle. Poolteist tundi puhast energiat nii kehale kui vaimule. Hakkasime ka väikest house-tantsu juppi õppima. Mulle väga meeldib - muusikal on juba teine energia kui hiphopil või r'n'b-l, endalegi tuleb särtsu juurde. Ülikooli esimestel kursustel sai nii mõnelgi house'i peol käidud ja kella 5-ni ribadeks tantsitud :P
Hetkel arvamus avaldades ütleksin, et ideaalne päev oleks täis trenni, magamist ja koos Tõnuga kinnist arvutit vaadates.
Nonih, kell ongi 3 minuti pärast 8.00 ja aeg asuda oma tööorjuse vagu ajama.
Aga ülejäänud päev... no ma ei tea... Kella viieks olin laua taga pisike, kössis ja enesetunne nagu Marvinil. Järjekorras 6 kuu on tööl ainult üks probleemide lahendamine, tulekahjude kustutamine ja lõppu ei näe tulevat. Lihtsalt ära väsitab. Vahepeal oli küll tunne, et "I'm here because I care" aga viimasel ajal on pigem "I'm here because I have to".
A võibolla on lihtsalt tegemist kevadmasendusega. Puhkus on juba juulikuus, nii et elan selles suunas.
Õhtune trenn tegi muidugi tuju heaks jälle. Poolteist tundi puhast energiat nii kehale kui vaimule. Hakkasime ka väikest house-tantsu juppi õppima. Mulle väga meeldib - muusikal on juba teine energia kui hiphopil või r'n'b-l, endalegi tuleb särtsu juurde. Ülikooli esimestel kursustel sai nii mõnelgi house'i peol käidud ja kella 5-ni ribadeks tantsitud :P
Hetkel arvamus avaldades ütleksin, et ideaalne päev oleks täis trenni, magamist ja koos Tõnuga kinnist arvutit vaadates.
Nonih, kell ongi 3 minuti pärast 8.00 ja aeg asuda oma tööorjuse vagu ajama.
Monday, February 9, 2009
Pardid naersid oma prääksuvat naeru
Eelmisel nädalal oli mul kaks huvitavat filmielamust.
Vist oli tegemist teisipäeva õhtuga kui jäin vaatama ühe Eesti kanali pealt filmi "Surmav nihe". Tegemist oli nö katastroofi-filmiga, kus Maa on hukkumise äärel ja tublid ameeriklased asuvad koduplaneeti päästma. Filmi plot oli lühidalt selline, et Maa magnetpoolused hakkasid omavahel pooli vahetama, ning see tõi kaasa maavärinad, radiatsiooni kasvu ja muid hädasid.Umbes poolteist tundi laest kukkuvaid vahtplastist "kivisid", ennastohverdust jms. Kriitiline koht oli siis kui US hakkas Iraanile tuumapommi kaela saata ja see oleks olnud Emakese Maa karikasse viimane tilk ning kogu krempel oleks ühe "suure paugu" teinud :) Ja oh üllatust - umbes 5 minutiga päästsid kangelased kogu loo - saatsid US presidendile faksi, et ärge paluni Iraani pommitage ja oligi kohe kõik ok. Magnetpoolused jälle õiges kohas jne. Ma vaatasin filmi lõppu suu ammuli ja siis tegin nii kõvasti "öäkkkkkk!!!!" et vist naabrid ka läbi seina kuulsid. See oli mu meelest elunõmedaim filmilõpp mis ma näinud olen.
Aga õnneks käisin "rotikas" tasakaalustuseks vaatamas Guy Ritchie filmi "Rocknrolla", mis oli kohe päris heaaa film. Mõnusalt voolav ja huvitavate karakteritega film. Operaatoritöö meeldis ka. Ja taustamuusika. Ja... ühesõnaga, kui keegi tahab minna seda filmi vaatama, siis ma tuleks hea meelega teist korda veel :)
Ühest asjast ei saa ma ikkagi aru - kas USA filmitegijad põhimõtteliselt ei viitsi nö venekeelset filmiosa korrektselt ära tõlkida?? Ntx Viktor ütles (peaaegu) sulaselges vene keeles " U menja ne nravitsa etat ženžina" ja tõlge oli "Please give me the gloves". Mis mõttes???
Ehh... mulle kohe üldse ei meeldi esmaspäevad.
Vist oli tegemist teisipäeva õhtuga kui jäin vaatama ühe Eesti kanali pealt filmi "Surmav nihe". Tegemist oli nö katastroofi-filmiga, kus Maa on hukkumise äärel ja tublid ameeriklased asuvad koduplaneeti päästma. Filmi plot oli lühidalt selline, et Maa magnetpoolused hakkasid omavahel pooli vahetama, ning see tõi kaasa maavärinad, radiatsiooni kasvu ja muid hädasid.Umbes poolteist tundi laest kukkuvaid vahtplastist "kivisid", ennastohverdust jms. Kriitiline koht oli siis kui US hakkas Iraanile tuumapommi kaela saata ja see oleks olnud Emakese Maa karikasse viimane tilk ning kogu krempel oleks ühe "suure paugu" teinud :) Ja oh üllatust - umbes 5 minutiga päästsid kangelased kogu loo - saatsid US presidendile faksi, et ärge paluni Iraani pommitage ja oligi kohe kõik ok. Magnetpoolused jälle õiges kohas jne. Ma vaatasin filmi lõppu suu ammuli ja siis tegin nii kõvasti "öäkkkkkk!!!!" et vist naabrid ka läbi seina kuulsid. See oli mu meelest elunõmedaim filmilõpp mis ma näinud olen.
Aga õnneks käisin "rotikas" tasakaalustuseks vaatamas Guy Ritchie filmi "Rocknrolla", mis oli kohe päris heaaa film. Mõnusalt voolav ja huvitavate karakteritega film. Operaatoritöö meeldis ka. Ja taustamuusika. Ja... ühesõnaga, kui keegi tahab minna seda filmi vaatama, siis ma tuleks hea meelega teist korda veel :)
Ühest asjast ei saa ma ikkagi aru - kas USA filmitegijad põhimõtteliselt ei viitsi nö venekeelset filmiosa korrektselt ära tõlkida?? Ntx Viktor ütles (peaaegu) sulaselges vene keeles " U menja ne nravitsa etat ženžina" ja tõlge oli "Please give me the gloves". Mis mõttes???
Ehh... mulle kohe üldse ei meeldi esmaspäevad.
Sunday, February 1, 2009
Hoiame kokku
Käisin eile Koolitantsu vaatamas - estraad ja tänavatants. Esmamulje pealt ütleksin, et tase on aastatega päris kõrgeks läinud. Ei piisa sellest, kui liigutused on pähe õpitud ning laval mehaaniliselt ette kantud. Kavas peab olema mingi püänt, et nii publikule ja žüriile meelde jääda. Mõni kava oli konkreetselt selline, et peale poolt minutit hakkas igav.
Silma jäi ka see, et kostüümidele on hakatud rohkem mõtlema. Sel korral oli ainult üks trupp, kes oli valinud riietuseks suvalised mustad dressipüksid ja suvalised mustad t-särgid. Üldjuhul on läbi aastate vene rahvusest trupid oma riietusega teistele silmad ette näidanud, nüüd oli näha fantaasialendu pea iga trupi kostüümis.
Pro Dance Tantsukeskus on aastaid olnud teistest ees nö. out-of-the-box mõtlemisega - nii riietuse kui tantsustiili poolest. Riietusstiili on teised trupid hakanud tasapisi üle võtma ( nt Free Flow Studio oli suhtkoht copy-cati rollis), aga tantsustiil on endiselt kättesaamatus kõrguses. Sel korral oli ühe tantsuga ette võetud house-stiil, mida ma varem Koolitantsul ei ole näinud. Tegemist on muidugi ka uue asjaga - nii et endiselt ajast ees.
Mulle tegelikult tundubki, et kui 90-ndate alguses toimus Eestis nö esimene läänestumise laine, siis 2000.a. algul algas teine. Mäletan, et keskkooli ajal oli tantsiv (noor)mees veel suhteliselt tabu, siis nüüd oled tehtud mees kui teed new style või mistahes muud uut ja huvitavat youtube'st nähtud stiili.
Minu jaoks täielik elamus oli näha 4-6.klasside juntsusid hiphopiga lava vallutamas. See oli ühtaegu armas kui mõtlemapanev.
Meelde jäi ka T-Stuudio tants, mis oli teisest mastid kui ülejäänud estraadikavad. Võib öelda, et näoilmest ja emotsiooni edasikandmisest neil puudust ei olnud
Eile tükkis jälle ligi see mõte, et what if ... Kui poleks valinud üliõpilasesindust ja aktiivsemalt tantsutrenni võimalusi otsinud... Tõenäoliselt poleks ma siin ja praegu... , aga samas, siin ja praegu on päris tore olla :)
Silma jäi ka see, et kostüümidele on hakatud rohkem mõtlema. Sel korral oli ainult üks trupp, kes oli valinud riietuseks suvalised mustad dressipüksid ja suvalised mustad t-särgid. Üldjuhul on läbi aastate vene rahvusest trupid oma riietusega teistele silmad ette näidanud, nüüd oli näha fantaasialendu pea iga trupi kostüümis.
Pro Dance Tantsukeskus on aastaid olnud teistest ees nö. out-of-the-box mõtlemisega - nii riietuse kui tantsustiili poolest. Riietusstiili on teised trupid hakanud tasapisi üle võtma ( nt Free Flow Studio oli suhtkoht copy-cati rollis), aga tantsustiil on endiselt kättesaamatus kõrguses. Sel korral oli ühe tantsuga ette võetud house-stiil, mida ma varem Koolitantsul ei ole näinud. Tegemist on muidugi ka uue asjaga - nii et endiselt ajast ees.
Mulle tegelikult tundubki, et kui 90-ndate alguses toimus Eestis nö esimene läänestumise laine, siis 2000.a. algul algas teine. Mäletan, et keskkooli ajal oli tantsiv (noor)mees veel suhteliselt tabu, siis nüüd oled tehtud mees kui teed new style või mistahes muud uut ja huvitavat youtube'st nähtud stiili.
Minu jaoks täielik elamus oli näha 4-6.klasside juntsusid hiphopiga lava vallutamas. See oli ühtaegu armas kui mõtlemapanev.
Meelde jäi ka T-Stuudio tants, mis oli teisest mastid kui ülejäänud estraadikavad. Võib öelda, et näoilmest ja emotsiooni edasikandmisest neil puudust ei olnud
Eile tükkis jälle ligi see mõte, et what if ... Kui poleks valinud üliõpilasesindust ja aktiivsemalt tantsutrenni võimalusi otsinud... Tõenäoliselt poleks ma siin ja praegu... , aga samas, siin ja praegu on päris tore olla :)
Subscribe to:
Posts (Atom)
