Friday, February 13, 2009

"Lehmad on valgekirjud. Mõned on mustad ka. Need on sisserändajad."

Eile õhtupoolikul hakkas lund sadama. Selliseid väikesi ja märgasi helbeid. Mingi moment läks vist sadu suuremaks, sest kui 2 paiku öösel autot lume alt välja kraapisin (et Tõnule linna järgi sõita), oli külmunud veekristallide kogus tunduvalt suuremaks läinud. Täna hommikul oli selline mõnus ja talvine. Ja krudisev. Ja vaikne. Pühapäeval Tartu Maratonile minejatel tõenäoliselt natuke kergem hingata.

Eile käisin jooksmas (1.mai ja Vijandi järvejooks pole enam mägede taga). Ja täiesti lambist jooksin umbestäpselt 17km. Viimased distantsid on sinna 10-11km kanti läinud. Enesetunde järgi oleks veelgi jooksnud, aga mõtlesin, et igaks juhuks ei hakka kohe üle pingutama. Kolmapä-neljapä olid küll suhteliselt pingelised (töö mõttes), aga no ma ei tea... Samas, energiajäävuse seaduse kohaselt ei kao energia kuhugi ega teki millestki, vaid muundub ühest olekust teise. Nii et enne järvejookse peab keegi mind vihaseks ajama ja ärritama :) Aga tegelikult oleks huvitav teada küll, mis siis eile nii teistmoodi oli, et jooksumeetrid sedasi kulusid. Kellaaeg? Supigalerii lõunaks söödud boršš? Tavalisest suurem vaimne pinge? Tähed olid õiges asendis?

Nädalavahetusel võiks vist Tourestile minna. Juulis on plaanitud 3 :) nädalat puhkust. Tahaks seekord kuskile väljamaale minna. Lõunapoole. Mägedesse ja helesinistesse meredesse.

Thursday, February 12, 2009

Keskmine pulss 147, max 96%

Eilne hommik oli iseenesest ju päris kena. Ärkasin enda jaoks suht hilja (otsustasin normaalne olla ja mitte enne 8-t tööle jõuda), väljas oli juba mõnusalt hele-hämar, linnud siristasid ja õhk oli klaar.
Aga ülejäänud päev... no ma ei tea... Kella viieks olin laua taga pisike, kössis ja enesetunne nagu Marvinil. Järjekorras 6 kuu on tööl ainult üks probleemide lahendamine, tulekahjude kustutamine ja lõppu ei näe tulevat. Lihtsalt ära väsitab. Vahepeal oli küll tunne, et "I'm here because I care" aga viimasel ajal on pigem "I'm here because I have to".
A võibolla on lihtsalt tegemist kevadmasendusega. Puhkus on juba juulikuus, nii et elan selles suunas.

Õhtune trenn tegi muidugi tuju heaks jälle. Poolteist tundi puhast energiat nii kehale kui vaimule. Hakkasime ka väikest house-tantsu juppi õppima. Mulle väga meeldib - muusikal on juba teine energia kui hiphopil või r'n'b-l, endalegi tuleb särtsu juurde. Ülikooli esimestel kursustel sai nii mõnelgi house'i peol käidud ja kella 5-ni ribadeks tantsitud :P
Hetkel arvamus avaldades ütleksin, et ideaalne päev oleks täis trenni, magamist ja koos Tõnuga kinnist arvutit vaadates.

Nonih, kell ongi 3 minuti pärast 8.00 ja aeg asuda oma tööorjuse vagu ajama.

Monday, February 9, 2009

Pardid naersid oma prääksuvat naeru

Eelmisel nädalal oli mul kaks huvitavat filmielamust.
Vist oli tegemist teisipäeva õhtuga kui jäin vaatama ühe Eesti kanali pealt filmi "Surmav nihe". Tegemist oli nö katastroofi-filmiga, kus Maa on hukkumise äärel ja tublid ameeriklased asuvad koduplaneeti päästma. Filmi plot oli lühidalt selline, et Maa magnetpoolused hakkasid omavahel pooli vahetama, ning see tõi kaasa maavärinad, radiatsiooni kasvu ja muid hädasid.Umbes poolteist tundi laest kukkuvaid vahtplastist "kivisid", ennastohverdust jms. Kriitiline koht oli siis kui US hakkas Iraanile tuumapommi kaela saata ja see oleks olnud Emakese Maa karikasse viimane tilk ning kogu krempel oleks ühe "suure paugu" teinud :) Ja oh üllatust - umbes 5 minutiga päästsid kangelased kogu loo - saatsid US presidendile faksi, et ärge paluni Iraani pommitage ja oligi kohe kõik ok. Magnetpoolused jälle õiges kohas jne. Ma vaatasin filmi lõppu suu ammuli ja siis tegin nii kõvasti "öäkkkkkk!!!!" et vist naabrid ka läbi seina kuulsid. See oli mu meelest elunõmedaim filmilõpp mis ma näinud olen.

Aga õnneks käisin "rotikas" tasakaalustuseks vaatamas Guy Ritchie filmi "Rocknrolla", mis oli kohe päris heaaa film. Mõnusalt voolav ja huvitavate karakteritega film. Operaatoritöö meeldis ka. Ja taustamuusika. Ja... ühesõnaga, kui keegi tahab minna seda filmi vaatama, siis ma tuleks hea meelega teist korda veel :)
Ühest asjast ei saa ma ikkagi aru - kas USA filmitegijad põhimõtteliselt ei viitsi nö venekeelset filmiosa korrektselt ära tõlkida?? Ntx Viktor ütles (peaaegu) sulaselges vene keeles " U menja ne nravitsa etat ženžina" ja tõlge oli "Please give me the gloves". Mis mõttes???

Ehh... mulle kohe üldse ei meeldi esmaspäevad.

Sunday, February 1, 2009

Hoiame kokku

Käisin eile Koolitantsu vaatamas - estraad ja tänavatants. Esmamulje pealt ütleksin, et tase on aastatega päris kõrgeks läinud. Ei piisa sellest, kui liigutused on pähe õpitud ning laval mehaaniliselt ette kantud. Kavas peab olema mingi püänt, et nii publikule ja žüriile meelde jääda. Mõni kava oli konkreetselt selline, et peale poolt minutit hakkas igav.
Silma jäi ka see, et kostüümidele on hakatud rohkem mõtlema. Sel korral oli ainult üks trupp, kes oli valinud riietuseks suvalised mustad dressipüksid ja suvalised mustad t-särgid. Üldjuhul on läbi aastate vene rahvusest trupid oma riietusega teistele silmad ette näidanud, nüüd oli näha fantaasialendu pea iga trupi kostüümis.
Pro Dance Tantsukeskus on aastaid olnud teistest ees nö. out-of-the-box mõtlemisega - nii riietuse kui tantsustiili poolest. Riietusstiili on teised trupid hakanud tasapisi üle võtma ( nt Free Flow Studio oli suhtkoht copy-cati rollis), aga tantsustiil on endiselt kättesaamatus kõrguses. Sel korral oli ühe tantsuga ette võetud house-stiil, mida ma varem Koolitantsul ei ole näinud. Tegemist on muidugi ka uue asjaga - nii et endiselt ajast ees.
Mulle tegelikult tundubki, et kui 90-ndate alguses toimus Eestis nö esimene läänestumise laine, siis 2000.a. algul algas teine. Mäletan, et keskkooli ajal oli tantsiv (noor)mees veel suhteliselt tabu, siis nüüd oled tehtud mees kui teed new style või mistahes muud uut ja huvitavat youtube'st nähtud stiili.
Minu jaoks täielik elamus oli näha 4-6.klasside juntsusid hiphopiga lava vallutamas. See oli ühtaegu armas kui
mõtlemapanev.
Meelde jäi ka T-Stuudio tants, mis oli teisest mastid kui ülejäänud estraadikavad. Võib öelda, et näoilmest ja emotsiooni edasikandmisest neil puudust ei olnud















Eile tükkis jälle ligi see mõte, et
what if ... Kui poleks valinud üliõpilasesindust ja aktiivsemalt tantsutrenni võ
imalusi otsinud... Tõenäoliselt poleks ma siin ja praegu... , aga samas, siin ja praegu on päris tore olla :)






Monday, June 2, 2008

Tere suvi!

Käivad kibedad ettevalmistused algavaks rannavõrkpallihooajaks. Enamjaolt varustuse putitamine, mis hõlmab vineeriplaatidest metallklambrite väljatõmbamist, plaatide puhastamine ja värvimine. Ja peab mainima - neid plaate on kokku ~220rm. Sel nädalavahetusel läheb siis käima - esimene etapp on Tartus. Eelmisel aastal viilisin ja enamikel etappidel kaasas ei käinud - suvel võiks ju puhata ka! Sel aastal vähemalt juuni teen kaasa. Omasid peab ju aitama.
Tore on muidugi see, et reedel saabun Tartusse autoga Riiast, kuhu reede lõunal saabun Varssavist, kuhu reede hommikul saabun Bydgoszcz'st (kes julgeb, hääldab välja :P). Nii et reede saab päris huvitav olema.
Väljas on ikka tappev kuivus. Muru närtsib. Lilled närtsivad. Õhk on tolmu täis. Täna just tööle tulles viskas paar piiska, a see oli ka kõik.
Tantsutrennid said kah selleks hooajaks läbi. Kurb tegelikult. Eks muidugi klubides saab ka tantsuvajadust leevendada, aga too pole ikka see :)
Laupäeval käisin vanemaid kolimas. Praegusel kinnisvaraturu madalseisus läks isegi hästi, et nad oma korteri paari-kolme kuuga müüdud said. Aga nende uus elamine on ilus. Õdus. Kodune. Ja kolimise tulemusena sai vanaema peaaegu tutika Liebherr'i külmiku omanikuks. 34 aastane Elektronika (või oli see külmik Sveta) külmik saab lõpuks pensionile.
Vend avastas vanaema juurest aiamaa ja puuriitade vahelt vana ja unustatud suitsuahju. Millele ta loomulikult otsustas elu sisse puhuda. Laupäeval olid juba värsked lestad sisse soolatud ning keskpäeval pani vend ahjule tule alla. Nii mõnus suitsulõhn oli! Nagu suitsusaunas :P
Eelmisel pühapäeval lugesin terve päeva raamatut - A.Tolstoi "Insener Garini hüperboloid" - ja läbi lugesin. Kui oleks pooleli jätnud, jääkski vist lõpuni lugemata. Hea raamat. Eriti huvitavad olid autori tõlgendused (läänelikele)sõnadele nagu "kontsern".

Ei saa jätta lisamata, et Leslie Da Bass'i "Nights By Open Windows" on üks sigahea plaat.

Mulle ei istu esmaspäevad.

Sunday, May 18, 2008

Ma arvasin nõnda, et meri on alati sinine...

Eilne päev haihtus kuidagi sujuvalt ära. Ärkasin enda jaoks suhteliselt hilja, kuigi pean tunnistama, ülihea uni oli. Siis väike sörkjooks ja juuksur... Viimane võttis kokku 3 TUNDI!! Kohutav! Lasin juustese mõned heledamad triibud teha ja juuksuril oli uus äge süsteem selleks välja mõeldud. Pähe tõmmati ujumismütsi moodi asi, milles olid augud sees. Seejärel võttis juuksru heegelnõela ja hakkas juukseid läbi aukude "mütsi" alt välja tõmbama. Ei olnud meeldiv, ei olnud. Üheks juuksuri kliendist (kokku oli meid ühel ajal 3) oli tema tuttav, kes pidevalt tukkuma jäi. Hea et tooli pealt maha ei kukkunud.

Silikaadi e. Järve Säästumarketis on üks kassapidaja, kes mul käest ~2,5 nädalat tagasi küsis, et kui vana ma õieti ikka olen (ostunimekirjas oli üks Saku 4pakk). Ehmusin suisa ära ja kokutasin, et 24. Reedel jälle oli mõned alkohoolsed joogid kassalindil. Kassiir vaatas mulle otsa (kaval tuluke silmis) ja ütles, et ta on vist mult juba dokumenti küsinud. Ja eile, kui taaskord samassa Säästukasse sattusin ja seekord ei ostnud alkot, siis tädi lihtsalt muigas. Mälu missugune :)

Kuna täna oli hommikupoolik päris vihmane, lugesin üle oma senditagavara. Selgus, et sentidena on kogunenud 102,70 krooni. Lisaks oli veel tervel
"rahalamba" jagu igasugu võõramaa münte - lisaks eurodele Austria šillingid, Inglise naelad ja pennid, Horvaatia kunad, Ungari forintid, Türgi lirad, Läti latid, Leedu litid, Poola žlotid, Prantsusmaa frangid, Rootsi öörid, Taani kroonid, mõned Jaapani, Šveitsi ja Hispaania mündid. Omajagu huvitav vaatamine.

Homme hommikul kell 4 stardin Riia suunas. Koosolek. Pärastlõunal kiman tagasi. Ei taha ööseks jääda ega ka liiga hilja tagasi jõuda. Ma olen selline rohkem hommikuinimene ka.

Thursday, May 15, 2008

Päkapikkudel oli ka seitsme peale üks aju!

Otsisin endale üksõhtu raamaturiiulist lugemist ja pihku jäi üks punaste kaantega raamatuke - keskkooli aastaraamat nimelt. Ja oh seda mälestustulva, mis lehekülgedelt voolama hakkas! Mis üritused, mis inimesed, mis melu :P Rubriik "Õpetajate ütlused" panid ikka muigama - mõned näited: "Ise oled vesirott!!", "Ärge mõelge!", "Issand, sa oled nagu kaks meetrit puhast lollust!", "Kirjuta suuremalt, see on riigi tahvel, võid laiutada." jne, jne. Mõtlema pani iseloomustus, mis minu kohta oli kokku pandud. Esiteks see, et iseloomustatus ma ennast hetkel ära ei tundub ja teiseks viimane lause, mis kõlas umbes "tahab elada oma elu nii, et 60 aastaselt oleks, mida mäletada". Mnjah, kuidagi mandunud tunne tekkis. Varsti kukub 25 eluaasta ja mõtlen, et kas olen teinud, kogenud midagi, mis jääb elu lõpuni meelde. Või on pigem selline tavaline keskmise inimese keskmine elu. Okei, siin-seal olen reisinud, igasugu inimesi näinud, haiget saanud, terveks saanud... Aga midagi nagu...uhhhh... Paljud käivad välismaal, seiklemas, otsimas.. Samas ajan praegu vaikselt juuri maasse siinsamas - kaaslane eluks, kodu(laen), huvitav ja perspektiivikas (rahvusvaheline) töö. Iseenest on elu ilus nagu lill :) Et kas kuskil eemal ära oleks parem, huvitavam, avaks midagi? Eks see ole vist (enese)otsimise ja -leidmise küsimus. And the search goes on....

Enivei, muru niitsin teisipäeva õhtul ilusti ära. Esimene niitmine on alati selline mõnus tegevus - jahe õhtu, värskelt niidetud muru lõhn ja silmaga nähtav tulemus. Edaspidi, kui niita tuleb juba ~2x nädalas, nii tore enam ei ole. Aga tunne, kui pühapäeva hommikul kohvitassi ja pannkoogitaldrikuga uksest välja pehmele muruvaibale astud, on igastahes seda vaeva väärt!

Üritan siin oma töökaaslasi utsida RatRace'ist osa võtma. Hetkel on peaaegu 3 inimest koos, aga oleksin oodanud suuremat huvi. Peabki hakkama vaikselt kostüümidele ja treeningprogrammile mõtlema :)

Mis jooksu puudutab, siis pean piinlikkusega tunnistama, et peale 1.mai Viljandi järvejooksu pole jooksurajale saanudki. Laiskus, laiskus... Aga praegu on küll niuke tunne, et läheks pigem joostes tantsutrenni kui rattaga. Luban, et homme võtan ennast kokku ja lähen töölt koju jõudes kohe jooksma. Reede õhtud on ju sellised ettearvamatud, igasugu plaane võib tekkida. (Minu meelest sõna "tekkima" on väga lahe - kuulub samasse rühma nagu "patjama" ja "linama" ja "suletekkima")