Otsisin endale üksõhtu raamaturiiulist lugemist ja pihku jäi üks punaste kaantega raamatuke - keskkooli aastaraamat nimelt. Ja oh seda mälestustulva, mis lehekülgedelt voolama hakkas! Mis üritused, mis inimesed, mis melu :P Rubriik "Õpetajate ütlused" panid ikka muigama - mõned näited: "Ise oled vesirott!!", "Ärge mõelge!", "Issand, sa oled nagu kaks meetrit puhast lollust!", "Kirjuta suuremalt, see on riigi tahvel, võid laiutada." jne, jne. Mõtlema pani iseloomustus, mis minu kohta oli kokku pandud. Esiteks see, et iseloomustatus ma ennast hetkel ära ei tundub ja teiseks viimane lause, mis kõlas umbes "tahab elada oma elu nii, et 60 aastaselt oleks, mida mäletada". Mnjah, kuidagi mandunud tunne tekkis. Varsti kukub 25 eluaasta ja mõtlen, et kas olen teinud, kogenud midagi, mis jääb elu lõpuni meelde. Või on pigem selline tavaline keskmise inimese keskmine elu. Okei, siin-seal olen reisinud, igasugu inimesi näinud, haiget saanud, terveks saanud... Aga midagi nagu...uhhhh... Paljud käivad välismaal, seiklemas, otsimas.. Samas ajan praegu vaikselt juuri maasse siinsamas - kaaslane eluks, kodu(laen), huvitav ja perspektiivikas (rahvusvaheline) töö. Iseenest on elu ilus nagu lill :) Et kas kuskil eemal ära oleks parem, huvitavam, avaks midagi? Eks see ole vist (enese)otsimise ja -leidmise küsimus. And the search goes on....
Enivei, muru niitsin teisipäeva õhtul ilusti ära. Esimene niitmine on alati selline mõnus tegevus - jahe õhtu, värskelt niidetud muru lõhn ja silmaga nähtav tulemus. Edaspidi, kui niita tuleb juba ~2x nädalas, nii tore enam ei ole. Aga tunne, kui pühapäeva hommikul kohvitassi ja pannkoogitaldrikuga uksest välja pehmele muruvaibale astud, on igastahes seda vaeva väärt!
Üritan siin oma töökaaslasi utsida RatRace'ist osa võtma. Hetkel on peaaegu 3 inimest koos, aga oleksin oodanud suuremat huvi. Peabki hakkama vaikselt kostüümidele ja treeningprogrammile mõtlema :)
Mis jooksu puudutab, siis pean piinlikkusega tunnistama, et peale 1.mai Viljandi järvejooksu pole jooksurajale saanudki. Laiskus, laiskus... Aga praegu on küll niuke tunne, et läheks pigem joostes tantsutrenni kui rattaga. Luban, et homme võtan ennast kokku ja lähen töölt koju jõudes kohe jooksma. Reede õhtud on ju sellised ettearvamatud, igasugu plaane võib tekkida. (Minu meelest sõna "tekkima" on väga lahe - kuulub samasse rühma nagu "patjama" ja "linama" ja "suletekkima")
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment